Loe mis nad ise võistlusest kirjutavad.
Võhandu aerutamismaratonile kutsus meid Sixten Sild. Eric plaanis alguses üksi minna, aga siis otsustasime Berdiga kahese süsta kasuks. Huvi oli ennekõike tutvuda jõega ning vaadata kuidas plastmass-süsta valule vastu peab. Eeldasime, et jõgi on kärestikuline ning lõhub klaasplastist kajakid ära. Lisaks arvasime, et ülavool on kitsas ja puid täis. Kõik kartused olid asjatud.
Otsus langes kolmapäeval. Neljapäeval saime süsta. Reedel sõitsime Võrusse ja laupäeval olime stardis. Start oli Tamula järvelt ning finis Lämmijärves. Kokku 99 km. Stardis oli umbes 25 alust. Peamiselt kanuud, aga ka 6 kahelist ning kolm ühelist süsta (kui õigesti lugesime). Süstasid oli igasuguseid – Taimenid, Pouch Favoriidid, Tahe Argo Mini ja paar plastsüsta. Kuna meil oli uus paat ja tüür tundus nõrgakene esmapilgul, siis vahetasime tüüri Argo tüüri vastu välja. See aga kiilus end juba esimesel kilomeetril kinni. Enne me seda teada ei saanud kui start juba antud oli. Nii kaotasime siis kohe pärast starti kümmekond minutit, sest pidime kaldale minema ja tüüri ära vahetama. Tamulalt lahkusime viimastena.
Esimesse kontrollpunkti jõudsime siiski üheteistkümnendatena. Kõik võtsid algust rahulikult ja lihtsalt liuglesime rahvast mööda. Teise kontrollpunkti Paidra Veskitammi juurde jõudsime esimesena. Tegelikult ei oleks me sinna esimestena sattunud, aga Veskitammil oli väike kärestik ja meid lubati lahkelt ette. Panime sellest siis läbi ja võib öelda, et sealt hakkas enam-vähem aerutamine pihta. Läbitud oli siis 28 kilomeetrit, aeg 3:18:53.
Esimese peatuse tegime Leevi hüdroelektrijaama paisu juures. Sealt pidi süstad üle tassima. Kuigi jõudsime sinna esimesena siis venitasime SMSi saatmisega ja lasime saiadel hea maitsta nii, et minema saime alles neljandana. Meist olid möödunud kaks kanuud ning kahene süsta. Teised võistlejad olid juba kaugemale maha jäänud ning kui meie lahkusime siis alles saabusid. Ise kartsime natuke energiapuudujäägi pärast ja sõime-jõime korralikult. Läbitud 37,4 km, aeg 4:26:43.
Alates Leevilt läks jõgi kiiremaks. Siiani oli olnud hästi rahulik jõgi. Lootused, ootused olid kõrged. Jõgi oli natuke kiirem, aga mitte kogu ulatuses. Huvitavaks tegid mitmed vanad veskitammid millest kõigist sai läbi sõidetud. Väga hästi olid legendis kirjas. Muudkui aerutasime ja lugesime kustpoolt peale lennata. Vett oli küll ja suuri probleeme ei tekkinud. Tagantjärele kuulsime, et oli ka ümberminemisi. Huvitav erinevus Põhja-Eesti jõgedest oli see, et jões oli suuri kivisid. Kuna vool ei olnud väga kiire, siis ei tekkinud kividele „patju“ ja neid ei olnud väga hästi näha. Paarile sellisele sõitsime otsa, ühele jäime ka kinni, aga ei midagi tõsist. Kärestikud olid kihvtid ja Reo kontrollpunkti jõudsime jällegi esimestena. Läbitud 50,6 km, aeg 5:56:48. Kilomeetrites siis umbes poolepeal, aga aerutamise osas oli raskem osa veel ees. Panime Reo punktist peatumata läbi (sõime sokolaadi ja jõime Isostari) ning otsustasime, et Leevake HEJ juures teeme suurema sööma.
Järgmine etapp oli üle 20 kilomeetri ja see oli päris raske. Jõgi keerutas edasi tagasi kahe oosi vahel ning võimatu oli aru saada kas liigume kiiresti või aeglaselt. Kaardilt sattusime kah vist vahepeal välja (kaart oli osadena), aga ega seda poleks viitsinud jälgida kah. Mingi hetk oli korraldaja Hillar sillal vastas ja ütles, et teised on kaugel maas ning kui selles tempos jätkate siis jõuate järgmisse punkti alles kahe tunni pärast. Vaikselt aerutasime edasi, aga kuna kedagi näha polnud siis eriti suurt kiirust ei arendanud. Mõni kilomeeter enne järgmist punkti (Leevaku HEJ), püüti meid siiski paari valearvestuse ja motivatsiooni puuduse tõttu kinni. Siis hakkasime jälle kõvemini tõmbama, aga kuna kaarti ei vaadanud (kaarti luges Eric), siis tegime veel ühe vale valiku ja jõudsime kontrollpunkti napilt teisena. Esimene oli kahene segapaarisüsta. Aerutatud 70,7 km, aeg 8:33:28.
Leevakul sõime ja jõime tublisti ja meist läks mööda isegi üks kanuutiim. Tegid väga lühikese peatuse ja panid kohe edasi. Sõime oma viimase leiva ära ja otsustasime, et paneme siis kah edasi, äkki jõuame kaheksaks finisisse. Jagasime järgmise vahe juppideks ja aerutasime jõuga. Kaardilt oli hea jälgida kuidas edasi liigume ja asi läks kohe täitsa mõnuga. Vigu kah enam ei teinud. Kanuumeestest saime kiiresti mööda. Räpinasse jõudsime väikese edumaaga teiste ees. Aerutatud 84 km, aeg 10:28:38.
Räpina HEJ juures pikka peatust ei teinud, aga siiski piisavalt nii, et esimene kanuu jõudis meile järele. Saime paadi napilt enne neid vette. Kuna tagaajajaid enam ei paistnud siis tempo jälle rauges. Kaalusime kas ikka pingutada kaheksaks finihsisse. Jõgi oli väga rahulik, aga huvitavam kui enne. Samuti oli ta sirgem, nii et liikumiskiirus oli arvatavasti parem. Segama hakkas päris tugev põhjakaarte tuul. Plaanisime otse finihsisse aerutada. Viimasesse kontrollpunkti jõudsime enda arvates paraja edumaaga, aga kui SMSi saatsime, siis tagaajajad juba paistsid. Võõpsu sillale jõudes oli aerutatud 93 km, aeg 11:44.34.
Jäänud oli ainult 6 kilomeetrit. Otsustasime, et tõstame tempot ja ehk aerutame ka kaheksaks finisisse ära. Tegelikult ei olnud tagaajajad lähemale tulnud, aga kuna maastik oli avaram ning jõgi sirgem, siis oli lihtsalt kaugemale näha. Viimane ots oli kõrkjassekasvanud jõesuue ning Lämmijärv. Kahtlesime õige teeotsa valikul järvele, aga kaarti uurides ning riske mitte võttes valisime õige tee. Lämmijärvele jõudes oli tuul vaibunud ning väike laine õõtsutas paati. Järvel tundsime end koduselt ning tõmbasime tempot kaotamata lõpuni. Läbitud 99 km ning aeg 12:38:12. Jõudsime isegi natuke enne kaheksat.
Teised tiimid ei olnud palju maha jäänud ja hakkasid saabuma juba mõne minuti pärast. Teiseks tuli kahene segapaarissüst ning kolmandaks kahene kanuu (tõusis kolmandaks viimasel lõigul). Tegelikult võitsid esimesed kolm kõik oma klassid. Meie imetlus kuulub teiseks tulnud süstale (kes ütles, et naised ei ole kõvad aerutajad?) ning kanuule mida oskajad mehed liigutasid peaaegu sama kiiresti kui süsta. Peale finisit käis Bert ja tõi Võrust auto ning sõitsime Tallinnasse. Kaupo ja Karmo teise SEIKLEJA paadiga tulid seitsmendaks, kaotades vaid 58 minutit. Viimane lõpetaja jõudis finisisse siis kui päike juba tõusis. Meie olime siis juba Tallinnas ja põõnasime.
Mis siis meelde jäi:
-
ei ole ülejõu käiv üritus kui asja rahulikult võtta (me ei olnud ühtegi kilomeetrit sellel hooajal aerutanud)
-
võistlus oli tasuta ning Hillari poolt ülikõva korraldusega (www.ekstreempark.ee), meie lugupidamine talle
-
kanuuga saab kiiresti aerutada küll :)
Kui võistlus järgmisel aastal kordub, mida me sügavalt loodame, siis tasub kindlasti aerutamishuvilistel ennast proovile panna. Iga kilomeeter on seda väärt ja paljudele on see arvatavasti ühes päevas läbitud kilometraazi rekord. Meile igatahes oli.
I Võhandu Maratoni tulemused
